Tõlgitud artikli originaal

Päikesepõletus on valulik nahakahjustus, mida oleme kõik kogenud pärast liiga kaua aega väljas viibimist ilma ultraviolettkiirguse (UV) eest kaitsmata. Olgu põhjuseks liiga pikk rannapäev või ennast unustama panev seltskond matkal – lõpptulemus on sama: tulipunane nahk ja tülikas kipitustunne.

Kopenhaageni Ülikooli ja Singapuri Nanyangi Tehnikaülikooli (NTU) teadlased on teinud üllatavaid edusamme meie arusaamas päikesepõletuse tekkest.

Selgub, et DNA-kahjustus, mida on alati päikesepõletusega seostanud, ei pruugi olla kogu lugu.

DNA, RNA ja päikesepõletuse kahjustus

Päikesepõletuse kontekstis on seni levinud seisukoht väitnud, et DNA kahjustus käivitab põletiku ja sellele järgneva rakusurma. Kuid värsked uuringud viitavad, et tegelik süüdlane võib olla hoopis RNA, mitte DNA.

„Päikesepõletus kahjustab DNAd, mis toob kaasa rakusurma ja põletiku – nii on õpikutes kirjas,” selgitas Kopenhaageni Ülikooli rakulise ja molekulaarmeditsiini osakonna dotsent Anna Constance Vind.
„Kuid meie uuring näitas, et päikesepõletuse ägedaid nähte põhjustab hoopis RNA kahjustus, mitte DNA.”

Mis vahe on siis DNA-l ja RNA-l? Kuigi need on teatud mõttes sarnased, pole nad omavahel asendatavad. DNA on stabiilsem molekul, RNA on seevastu lühiealisem. Eriti tähtis on siin sõnumi-RNA (messenger RNA - mRNA), mis kannab DNAlt pärinevat infot valkude valmistamiseks – need valgud on rakkude põhilisied ehituskivid.

RNA olemuse mõistmine – põhitõed

RNA ehk ribonukleiinhape on rakkude mitmekülgne „sõnumikandja”, millel on mitu olulist rolli organismi toimimise tagamisel. Erinevalt DNAst, mis talletab pikaajalist geneetilist koodi, on RNA dünaamilisem ning liigub rakus ringi, et valke ehitada.

RNA toimib sillana geneetilise koodi ning valkude tegeliku tootmise vahel. Sõnumi-RNA (mRNA) on eriline RNA tüüp, mis on saanud laiemat kõlapinda näiteks mRNA vaktsiinide arendamisega. See kannab DNAlt saadud juhiseid rakutuumas olevast pärilikkusainest tsütoplasmasse, kus valke sünteesitakse.

Võid mõelda mRNAst kui ajutisest kindla geeni koopiast, mis ütleb rakule, millist valku toota ja millal. Seega on mRNA ülioluline kõiges, mis puudutab nii kasvu ja parandamist kui ka organismi reageerimist nakkustele.

mRNA ja ultraviolettkiirgus

mRNA tähtsust organismi UV-kiirgusele reageerimises ei saa alahinnata.

„DNA kahjustus on tõsine, sest mutatsioonid kanduvad edasi raku järglastele, samas kui RNA kahjustus esineb pidevalt ega põhjusta püsivaid mutatsioone,” täpsustas Vind.
„Seetõttu arvasimegi varem, et RNA pole niivõrd määrav, kui ainult DNA on terve. Tegelikult on aga just RNA kahjustused need, mis käivitavad esimese reaktsiooni UV-kiirgusele.”

Teadlastel tuli selle tõdemuseni jõudmiseks teha ulatuslik uuring nii hiirte kui ka inimese naharakkude peal, et paremini mõista UV-kiirguse tagajärgi nahale. Nad avastasid, et mõlemas liigis ilmneb samalaadne reaktsioon.

ZAK-alfa ja päikesepõletuse kahjustus

RNA kahjustus aktiveerib reaktsiooni ribosoomides (need on valgusünteesis osalevad valgukompleksid, mis loevad mRNAd ja panevad aminohapetest valke kokku). Seda protsessi juhib valk nimega ZAK-alfa, mis käivitab nn „ribotoksilise stressivastuse”. Seda võib vaadelda kui valvsat turvameest, kes otsib RNA kahjustusi ega kõhkle seepeale „abiväge kutsumast”.

„Me avastasime, et esmane rakuline reaktsioon UV-kiirgusele on just RNA kahjustus, mis omakorda käivitab rakusurma ja nahapõletiku,” selgitas rakulise ja molekulaarmeditsiini osakonna professor Simon Bekker-Jensen.
„Hiirte puhul, keda UV-kiirgusega kiiritati, ilmnesid põletik ja rakusurm. Kui aga eemaldasime ZAK-geeni, kadusid need reaktsioonid – sellest järeldus, et ZAK-l on võtmeroll UV-kahjustusele järgnevates nahareaktsioonides.”

„Nii et võib öelda, et kõik sõltub ühest konkreetsest reaktsioonist, mis jälgib valkude sünteesi protsessi. Rakud reageerivad RNA kahjustusele, saavad aru, et midagi on valesti, ja see viibki rakusurmani.”

Paradigmanihe

Uuringu tulemused seavad kahtluse alla senised uskumused päikesepõletusest ja sellest, kuidas nahk end kaitseb. Nende tulemuste kohaselt põhjustab RNA kahjustus kiirema ja efektiivsema kaitsereaktsiooni, mis aitab nahka edasiste kahjustuste eest kaitsta.

„Fakt, et DNA ei juhi naha esmaseid reaktsioone UV-kiirgusele, vaid midagi muud teeb seda kiiremini ja tõhusamalt, on tõeline paradigmanihe,” sõnas Vind.

Arusaamine sellest, kuidas nahk UV-kahjustusele rakutasandil reageerib, võib tulevikus tuua märkimisväärseid muudatusi päikesepõletuse ja teiste põletikuliste nahahaiguste ennetamises ja ravis.

„Paljud põletikulised nahahaigused süvenevad päikesevalguse mõjul. Seega, kui suudame paremini mõista, kuidas nahk UV-kahjustusele reageerib, avab see uusi võimalusi teatud krooniliste nahahaiguste uuenduslikeks ravimeetoditeks,” ütles NTU Lee Kong Chiani Meditsiinikooli dotsent ja üks uuringu kaasautoreid dr Franklin Zhong.

Õpikute ümberkirjutamine

Kokkuvõttes näitab kõik, et on aeg vaadata üle kehtivad teadmised päikesepõletusest ja sellest, kuidas UV-kiirgus meie nahka mõjutab.

„See uus teadmine pöörab senise arusaama pea peale. Enamik asjatundjaid seostab päikesepõletust DNA kahjustustega – see on siiani olnud üldlevinud teadmiste alus,” sõnas professor Simon Bekker-Jensen.
„Nüüd aga tuleb õpikud ümber kirjutada ning see avab täiesti uue suuna, kuidas tulevikus uurida UV-kiirguse mõjusid nahale.”

Uuringu täistekst avaldati ajakirjas Molecular Cell.

Smarttan-i kommentaar:

Me oleme ka varasemalt rõhutanud seda, et just päikesepõletus on nahale kõige ohtlikum. Samas, kui mõõdukas päevitamine on tervisele pigem kasulik. See artikkel ainult kinnitab meie seniseid teadmisi. Selliste uute teadmiste pärast on meil ainult hea meel - see kinnitab, et me ajame õiget asja ja et läbipäevituvad riided on just see, mis aitavad lõunamaareisi või suvekuumuse ajal ennast mõnusalt tunda saades piisavalt päikest ja mitte muretsedes päikesepõletuse pärast. Seda on ka kinnitanud paljud meie kliendid.